Viimase kahe aasta jooksul, mil jalavigastus pole lubanud 42km pikkustel võistlustel osaleda, on tekkinud tõsine igatsus maratonijooksude järele.  Mullu oli ainumas maratoni nimeline võistlus, kus osalesin, Vändra (pool)maraton.  Tänavu märtsis sai väisatud Otepää maratoni 21km distantsi, kuid ka see ei andnud täit rahulolu.  Midagi oli puudu. 

Tulemus tulemuseks – kui jooksed poolmaratoni nn. Waldnieli meetodit kasutades ehk siis teed jooksmisse etteplaneeritud kõnnipause, siis pole ju diplomil olev aeg kõige olulisem.  Seda enam – kas 42 aastasel keskeale läheneval meesterahval (maratonijooksjatele jõuab keskiga kätte teistest inimestest vähemalt 10 aasta võrra hiljem) võiks tulemuste osas üldse miski ambitsioon veel olla? Ei no Veerpalu võib küll nii vanalt veel Eesti meistriks tulla, kuid ma pole ju Veerpalu.  Lihased kärbuvad, taastumine aeglustub, nägemine halveneb  – no mis tulemust siin enam loota on?

Kuna minu viimane välismaraton oli juulis 2012 toimunud Stockholm Jubileums marathon, siis ei osanud ka väga hästi enam mõista, mida ma siis taga nutsin. Mis siis välismaistel võistlustel sedavõrd teistmoodi on kui Eestis? Mis on see maagiline komponent, mida siinsetel võistlustel oluliselt vähem leiab kui mujal Euroopas? Igale küsimusele peab ju vastus olema ning sel põhjusel hakkasin siis ka sobivat välismaal toimuvat jooksuvõistlust otsima.

Kuna viimase paari aasta jooksul olen vahetanud juhtimiskonsultandi rasvase leiva jooksuveebi-pidaja oluliselt õhukesemate kuivikute vastu, siis seadis ka eelarve võistluse valikule selged piirid.  Eesmärgiks – leida mõni jooksuvõistlus kaks nädalat peale Otepää maratoni Lähis-Euroopas, kuhu pääseks vähem kui 100 euroga, kuid mis annaks siiski mõnusa emotsiooni võistluse osas.  Lõpuks jäi sõelale Saksamaal Cuxhaveni linnakeses toimuv maraton, kus oli valikus ka poolmaratoni distants. 

Geograafilised täpsustused – Cuxhaven on Põhja-Saksamaal üsna Taani servas paiknev väike linnake ning paikneb nagu nimestki aimata, mere ääres.  Bremenist, kuhu viib Ryanair, on sinna rongiga umbes poolteist tundi sõitu.

Võistluse hinnaks 25 eurot ehk vaid 5-10 eurot rohkem siinsetest analoogilistest võistlustest.


Pasta party.

Cuxhaveni maraton pakub distantse igale maitsele – võid joosta 5km, 10km, 21km, 30km, 42km või 4x10,5km, lisaks lastejooksud.  Maraton ise on suhteliselt väikese osavõtjate arvuga – sel aastal lõpetas 42km distantsi 74 jooksjat, kellest 68 olid sakslased.  Poolmaratoni jooksis juba 271, 10km juppi 447, sprindidistantsi 125 ning 30km distantsi 50 jooksjat.  Kõik see tuhatkond jooksjat said stardi üheaegselt, mis võimaldab suhteliselt vähese vaevaga tekitada üsna suure võistluse tunde.

Võistlus ise toimub 10km ringil – start antakse vanalinnast (õigem oleks seda nimetada küll kesklinnaks) ning paari kilomeetri pärast siirdub jooksurada mere äärde, analoogiliselt SEB Tallinna Maratoniga.  Kuna võistluspäeval oli merelt puhuv tuul üsna suur, siis loksus laine mõne koha pealt ka üle kaldaserva jooksurajale, mis andis valida – kas joosta tossud märjaks või joosta mõni meeter maa pool kulgeval kõrval asuval kõnniteel. 

Jooksurada ise oli üks tasasemaid, millel jooksnud olen.  Mere äär tavaliselt väga künklik ei ole, nii ka Cuxhavenis.


Kogu võistlusega seonduv suhtlus oli loomulikult saksakeelne ning vaatamata kuulsale Saksa ordnungile andis tunda ilmselt Taani lähedus – nii mõnigi asi ei toiminud ideaalselt, näiteks ei leidnud üles kohta, kuhu jätta vahetusriided – no ei olnud silte päris iga nurga peal.  Kuid need asjad, mis ühe jooksuvõistluse juures peavad paigas olema, toimisid ideaalselt – kõikjal, kus rada pööras, olid väljas neoonvestidega vabatahtlikud, joogi-söögipunkte (banaanid, apelsinid, vesi, spordijook) oli 10 km ringil 3-4, kilomeetrisildid olid suured ja selged ja rada oli liikluseks loomulikult suletud. Jooksujärgselt sai igaüks väikse aga kullaläikelise medali ning sakslased olid valmis su jalgu masseerima.  Samuti võisid ennast lõhki juua alkoholivabast õllest ja täita kõhtu õunakoogiga (või siis banaanidega).

Ja võistluse lõpuks klaarus ka see, mida väljamaised jooksuvõistlused pakuvad ent mida Eestis üliharva saab.  Emotsioon ja melu.  Rohkearvuline ja valjult kaasaelav publik.  Stardis mürtsuv kaasahaarav muusika.  Mikrofoniga varustatud ning publikut kaasav võistlusjuht.  Sellel melul on võib olla rohkem seost rokk-kontserdi kui jooksuvõistlusega, kuid vahel tahaks ka seda.  Jooksjate jaoks, kes ei konkureeri esikolmiku kohtade pärast, on see emotsioon ilmselt olulisem kui tema tulemus.  Eks me kõik tahame näha, et meie saavutust hinnatakse, vaatamata sellele, kui kiiresti me jookseme või millised välja näeme.  Kui sa aga finisheerid ilma igasuguse publikuta või vaiksete ugrimugride silme all, siis tekib paratamatult tunne – kas ma ikka sain millegiga hakkama. 

Ehk siis üleskutse siinsetele jooksukorraldajatele – jagage publikule tasuta alkoholi, kutsuge kohale kultuurimaja esindusbänd, mängige suurtest kõlaritest varem salvestatud aplausi või pange jooksjaid taga ajama Zombie-kostüümis tegelased -  rohkem melu ja lärmi!  Jooksuvõistlused on järjest enam muutumas spordiüritustest meelelahutusüritusteks.   Kuidas muidu seletada trendi, et Ameerikas ja Euroopas on kõige kiiremini kasvavaks jooksuvõistluste tüübiks sellised võistlused, kus sageli isegi aega ei mõõdeta – Color Run, Fun Run, Mud Run, . . . 

Cuxhavenis sai aga kõige suurema aplausi osaliseks lastejooksul osalenud umbes sajakilone 10-11 aastane tüdruk, kes oli selgelt oma distantsi viimane, kuid vääris seda aplausi vähemalt sama palju kui esimesed lõpetajad.  Iga jooksja, kes võistlusel osaleb, ületab ju ennast – alternatiiv on ju kodus passida.

Kuid loomulikult saab ühe jooksuvõistluse korraldus alguse sponsoritest.  Oli ju ka Cuxhaveni maratoni ametlik nimetus Cuxhavener Stadtsparkassen Marathon ehk siis jooksuvõistluse üks peamisi toetajaid oli kohalik pank.  Panga ruumides jagati kätte ka näiteks jooksjate numbrid.



Kas aga soovitada Cuxhaveni maratoni teistele jooksjatele?  Ausalt öeldes usun, et terve Saksamaa on selliseid jooksuvõistlusi täis.  Mis räägib Cuxhaveni kasuks on logistiline lähedus.  Tallinnast Bremenisse on tund ja nelikümmend viis minutit.  Bremeni lennujaam on üks väheseid Euroopa lennujaamasid, mis asub kesklinnast 20 minutise trammisõidu kaugusel.  Ka Bremenis endas on kõik käe-jala ulatuses ehk puudub isegi vajadus ühistransporti kasutada.  Bremeni suuremateks vaatamisväärsusteks on kindlasti viiekordne spordikaubamaja Karstadt Sports.

Kuidas aga jooks ise läks? Otepääl oli eesmärgiks poolmaratoni läbimine kahest tunnist kiiremini. Cuxhavenis oli soov testida kas jalg peab ka natuke kiiremale tempole vastu.  Ajaks, mis antud hetkel on täiesti ebaoluline, tuli lõpuks 1.51.59, selle sees siis käimist ca 5 x 2 minutit ehk kokku ca 9-10 minutit.  Ehk siis tegemist oli otsekui intervall-treeninguga.  Kuid kui sa oled kaks aastat jooksuvõistlusi kõrvalt vaadanud, siis on isegi intervall-treening parem kui mittejooksmine. 

Isegi kui ma pean jooksma jalg tugevasti kinni teibituna.


Järgmised võistlused – Kõrvemaa Kevadjooks, Vändra poolmaraton ja Tartu Jooksumaraton – peavad aga andma ettekujutuse sellest, kas maikuus-juunikuus ees seisvad maratonid kujunevad tõeliseks katsumuseks või pakuvad ka emotsioone.  Maikuus seisab nimelt ees Eesti siledaim maraton – Haapsalu maraton ning juuni alguses mõnevõrra äkilisema profiiliga Strathearni maraton Shotimaal.