Mari Boikov (12.04.1988)
Rekordid: Maraton 3:03.11 Tartu Linnamaraton 2013; poolmaraton 1:29.41 Narva Energiajooks 2013; 100km 9:07.32(Eesti rekord); pikim distants Laulasmaa Ultra 15.-16.juuni 2013 168,8km aeg 24:39.41
Saavutused: Rakvere Talvemaratoni 2.etapi võitja 2013; Otepää-Tartu Maratoni võitja 2013; Laulasmaa Ultra 168,8km võitja ajaga 24:39.41; Mulgi Maratoni 2012 ja 2013 võitja; Tartu Linnamaratoni võitja 2013; Haanja100 võitja 2013; Otepää-Tartu maratoni võitja 2014; Kopenhaageni 100km ultrajooksu hõbe koos Eesti rekordiga 2014; Vändra maratoni võitja 2014

Mari Boikov võitis eelmisel aastal Laulasmaa Ultra 168,8 km ja Haanjas toimunud 100 km jooksule lisaks veel paljudel maratonidel ning suurepärase isikliku maratonirekordiga 3:03.11 Tartu Linnamaratoni! Sügisel püstitas Mari Haanja100 pikemal distantsil Eesti rekordi 9:50, kuid juba käesoleva aasta kevadel parandas ta Kopenhaagenis tulemust mäekõrguselt ja uus Eesti rekord kirjutati numbritega 9:07.32!

Karate ja tennisetrennist vabatahtlikult jooksma
Mari vanemad suunasid tütre tennisetrenni, kus Mari algselt aasta ja siis pärast pausi alaga taas 3-4 aastat tegeles. Tenniseaastad olid arendavad, aga võistlussportlast temast sellel alal ei saanud. Algklassides käis paaril korral karatetrenniski, kuid see jäi pooleli pärast seda, kui kukerpalli pidi tegema. Seda kõigi laste lemmikharjutust kartis Mari paaniliselt veel palju aastaid hiljemgi. Rahulolematust tuli ette ka kehalise tundides, kus Mari meenutab õudusega igasuguseid harjutusi. Alles gümnaasiumis õnnestus Maril pärast õpetaja vahetumist hirmuta käima hakata. Mis aga Marile juba toona tenniselaagrites käies meenub, on huvitav karistusviis kõikvõimalike üleastumiste eest- jooks Kuutsemäele ja tagasi. Mari oli muidugi ainuke, kes seda vabatahtlikult tegi! „Et just pikemad jooksud mulle sobivad, mõistsin üsna varakult. Koolis tuli muidugi moe pärast viriseda, aga tegelikult mulle pikemad jooksud meeldisid. 11.-12. aastaselt tuli peale mingi tervisliku eluviisi maania ja siis hakkasin esmakordselt iseseisvalt jooksmas käima.“

Maratonipisik Lapimaa matkareisilt
Pärast gümnaasiumi lõpetamist mõistis Mari lõplikult, et jooksmine on tema elustiil ja kui pikemat aega spordist eemal olla, siis läheb ka kogu ülejäänud elu paigast ära. 2010.aastal kohtusin Mariga ühisel spordireisil Lapimaale, kus jooksin nädalase vahega 2 maratoni- Rovaniemis ja Tromsos ning märkasin juba tookord, et samal ajal, kui ülejäänud seltskond seljakottide raskuse all ägas, hüples Mari väga kerge jalaga kivilt kivile. Kebnekaise mägi jäi meil tookord küll vallutamata, kuid tore meenutada, et jooksuplaani saime kõik täidetud! Mari piirdus tookord Põhja-Norras küll ainult poolmaratoniga, kuid väidab, et just Lapimaa spordireisilt leidis ta maratonijooksuks vajaliku entusiasmi ja juba sama aasta sügisel jooksis ta Tallinnas oma esimese maratoni! Aeg 4:16 ja mitmed algajatele tüüpilised vead nagu joogivee ebapiisav tarbimine tõid Mari ruttu maa peale tagasi. Ta vajas uut ergutust. Õnneks märkas ta varakevadise Otepää-Tartu maratoni infot ja otsustas märtsikuu miinuskraadide ja lumetuisuga jooksu kaasa teha. Kõik läks hästi ja süda maratonijooksule oli kaotatud.

2011.aastal viis Mari oma isikliku rekordi Vana-Aasta Heategevusmaratonil 3:37 kanti, läbides aasta sees ka Mulgi ja Tallinna maratonid ning proovis aasta viimasel päeval Viimase Öö Unistusel esimest korda maratonist pikemat distantsi. Läbitud 89 km tõi esikoha ning Peeter Vennikase austuse tulla tema töökohta auhinda üle andma. Kingituseks kutse 2012.aasta Laulasmaa Ultrale.



Ülesmäge kulgenud karjäär sai kahjuks põlvevalude tõttu tagasilöögi ja 2012.aasta esimene pool oli Marile väga nutune. Mingil hetkel olid põlvevalud isegi nii suured, et Mari kaalus jooksmised üldse lõpetada. Ta oli juba pool aastat usinasti harjutanud ja oli sunnitud arsti ja füsioterapeuti külastama.“Sel hetkel kaalusin tõsiselt, kas poleks parem üldse jooksmisest loobuda. Kuid ma ei teinud seda. Põlv andis tunda, kuid ei takistanud jooksmist. Arsti määratud ravi pidi aitama. Panin end kirja Hiiumaa maratonile, võtsin ühendust sõpradega, et ajada korda ööbimise ja transpordiga seotu. Järgneva poolteise nädala jooksul tegin paar jooksu, üks neist pisut üle 2 tunni. Valus oli, kuid mitte võimatult. Õppisin kasutama kinesioteipi ja ostsin veel mingi jubina, mis põlve ümber tõmmata.” 2012.aasta Hiiumaa maraton pidi saama Mari jooksjakarjääris pöördepunktiks. Oli külm ja vihmane juuni algus ja Mari põlv ei valutanud enam.

“Olin ta igatepidi kinni teipinud, tagataskus valuvaigistid nii sissevõtmiseks kui ka pealemäärimiseks. Puudulik ettevalmistus andis tunda pärast 21 km tagasipööret, kui oli kõva vastutuul, üha tugevnev külm vihm ja üha kangemaks muutuvad reielihased. Mul pole kunagi olnud nii rasket viimast 10 kilomeetrit, kui olid need, mis ma läbisin Hiiumaal, aga ma ei hoolinud sellest. 3. koht ja aeg 3:55, kuid ma tundsin end kui olümpiavõitja – ma sain joosta, ma olin jälle mina ise, ma olin jooksja!”


Mari Hiiumaa maratoni autasustamisel (vasakult kolmas).

“Alati tuleb endasse uskuda ja miski muu pole oluline!”

Rõõm jäi siiski üürikeseks. Pärast Hiiumaa maratoni olid kanged nii lihased kui ka põlv. Pikemas trennis sai selgeks, et Mari oli taas üle pingutanud. Põletik oli ägenenud ja Laulasmaa Ultrani jäi vähem kui 2 nädalat. Mari oli ebakindel ja lootis jälle imele. Seda 2012.aasta Laulasmaa Ultral ei tulnud. Juba enne 37.kilomeetrit oli selge, et valude tõttu enam jätkata ei saa. Ta võttis oma haamri (see anti auhinnana muide kõigile, kes  vähemalt 21 km jooksid) ja lonkas autosse. “Tagasiteel Tallinna võitlesin pisaratega. Miks? Ma ei taha ju rikkust või kuulsust ega võimu. Ma tahan joosta, ma tahan tõestada, et ma ka midagi oskan, et ma olen ka milleski hea, võib-olla isegi andekas. Seekordne pettumus oli eriti valus. Just selle ürituse nimel olin ju treeninud pool aastat, see oli minu võimalus silma paista – ala, millega tegelevad vähesed, ainult hullud – ja see purunes kildudeks nagu helesinine unistus, paisates mind tagasi reaalsusse. Ma kapseldusin endasse, viha annab uskumatult jõudu. Mõneks ajaks. Trotsides esialgu valu, hiljem väsimust ja tüdimust, tegin iga päev poolteist tundi üldfüüsilist trenni, kõiki harjutusi maksimumi, lisaks veel spetsiaalseid reielihaste harjutusi. Ülejäänud päeva kõndisin või sõitsin rattaga.” Lohutust leidis Mari ka joonistamisest.

Kõiges oli süüdi Jõelähtme karu
Tagantjärele süüdistab Mari kõikides äpardustes hoopis Jõelähtme karu! Kord oli Maril kindel plaan minna Piritale jooksma, aga eelmisel päeval sealkandis ringi lippamas nähtud karu sundis tema plaane muutma. Läks hoopis Rocca al Mare ja Nõmme terviseradadele ning just sel päeval tabas teda vigastus! Pärast eelmise aasta Laulasmaa Ultrat tegi Mari üldfüüsilist trenni ja sai lahti paarist üleliigsest kilost. Ostis endale uue põlvesideme, mis näib tõepoolest aitavat. Üritas seekord asja mõistusega võtta ja mitte üle pingutada. Pani end 21.juulil 2012.aastal toimunud Mulgi maratonile kirja ja lootis endiselt imedele. Lubas Mulgi maratoni pühendada Itaalia jalgpallurite pisaratele ja tõelistele Eestimaa karudele, kes tegelevad pikamaaujumisega, käivad Pirital jooksmas ja Jõelähtmel golfi mängimas. Aeg 3:41 ja võit!

“Tunne oli fantastiline, tegelikult olin endas üsna kindel juba eelnenud nädalal.  Lõigutrenn ja umbes 2 tundi mõnusas tempos tehtud jooks andsid usku, et seekordne maraton tuleb kergem, kui Hiiumaal. Ju siis oli organism kenasti puhanud ja samas füüsilist jõudu mõnevõrra juurde tulnud.” Tagasilöökidest ja kaotustest on Maril kindlalt oma arvamus ja konkurentide olemasolu teda ei kõiguta.”Ma ei näe kaotusena seda, kui teised mind edestavad. Minu jaoks on kaotus see, kui ma ei suuda ennast kokku võtta või jätan midagi pooleli. Pärast 2012. aasta Haanja100, kus mul jäi üks ring tegemata, vihkasin ennast ikka põhjalikult. Ma ei lähe kunagi starti selleks, et võita teisi, vaid, et võita iseennast. „Tähtis tõsiasi arengus on ka tervisekontrolli käigus avastatud madal hemoglobiinitase. Vereproovi tehes selgus, et rauavarusid pole ollagi. „Tarbisin rauapreparaate ja paari kuuga tõusis hemoglobiin 140ni.“ 

Põgus pilk 2013.aasta võidujooksudele
24.veebruaril 2013 toimunud Rakvere Talvemaratoni 2.etapp tuli Marile üsna ootamatult. Enesetunne polnud kiita ja täie jõuga pingutada ei saanud. Hommikul Rakverre sõites näitas termomeeter külmemal hetkel koguni 19 külmakraadi. Päike siiski soojendas ja võit tuli ajaga 3:36! Otepää-Tartu maraton 30.märtsil oli Maril juba planeeritud ja enesetunne oli väga hea. Mari võiduaeg 3:27.16 oli tookord isiklik rekord.


Mari Bokov jaanuarikuisel Pääsküla Rabamaratonil.

Mari tähtsaim start oli juuni keskel siiski Laulasmaa Ultra. Maratone oli ta jooksnud küll, aga 168,8km pikkust distantsi varem mitte. Üllatav, et isegi jooksu võites ei jäänud Mari endaga rahule, kuna pärast 100km läbimist tundis ta teatud rahulolu ja edasist liikumist ta päris jooksmiseks ei nimetaks. Lubas endale ka kõndimist ja taas jooksma sundida oli juba väga raske. Kuigi järgmisel aastal on distantsi pikendatud 211 kilomeetrini, siis loodab Mari seda vaimset vajakajäämist parandada. Et Spartathloniks valmis olla! Sest just looduslikud raskused on Marile vaimselt sobivad. Kasvõi tuul, vihm ja lumi, aga mitte sisehallis ringitamist! Enne Haanja100 võiduüritust püstitas Mari SEB Tallinna Maratonil isikliku rekordi ajaga 3:09.33, mida oktoobri alguses Tartu Linnamaratoni võites veelgi 6 minuti jagu parandas! Haanjas saavutas aga Mari lõpuks midagi, millega ka ise lõpuni rahul on. Ta seljatas 20-aastase Eesti rekordi 100 km distantsil! Ja seda tegi ta väga raskel maastikul! Nüüdseks juba teame, et ka see rekord on Maril ajalugu ja selle aasta kevadel püstitas ta uue Eesti rekordi 100km jooksus. Seda siis Kopenhaagenis ajaga 9:07.32 ja siledamal maal!

Keila Tankimäe Maratonist tingitud jooksupuhkus
Mari osales väga palaval 24.mail esmakordselt korraldatud Keila Tankimäe Maratonil oma tuntud headuses, kui üldarvestuses liidrikohal joostes oli sunnitud katkestama. Tema visadust arvestades on ju kõigile selge, et 30-kraadine palavus ei mängi siin mingit rolli. Tegemist on ikkagi kannavigastusega, mis ei lubanud Maril jooksu jätkata. Mari ise vastab niimoodi:„Mingi palavuse pärast ma jooksu pooleli ei jätaks.:) Mul on kannakõõluse põletik. Ei ole nädal aega joosta saanud ja eriti ei usu, et Laulasmaal startida saan.“ Laulasmaal on Mari aga kindlasti kohal, kuna spordihingena toetab ta enda mitteosalemise korral teisi ultra- ja maratonijooksjaid. Soovime Marile parimat ja loodame kiiret paranemist ning jooksuradadele tagasipöördumist! Seni liigub Mari jalgsi ja jalgrattaga. 


Mari Boikov peale Tartu Linnamaratonil püstitatud isiklikku rekordit, fotol veel (tagareas) Marika Roopärg, Lauri Monvelt ja Meelis Koskaru.

Mari jooksmisest:
Jooksmine on Marile loomulik liikumine ja talle meeldib olla liikumises. Enamik spordialasid eeldab varustust, treeningkaaslasi jne. Jooksmine harrastaja tasemel on aga stressivaba: ainult jooksja ise, tee ja vabadus. Keegi ei jälgi sind hindava pilguga, keegi ei arvusta igat su sammu. Kui teed midagi valesti, kui teed ka kõike valesti, on see sinu vaba valik ja oma vastutus. Mari puhul motiveerib hea enesetunne. Liikumine on tema loomulik olek ja teeb teda õnnelikuks. Oluline on ka eneseületus. Enesekindlus kasvab, kui ta näeb, et suudab enamat.

„Ma ei ole kunagi arvanud, et kõik peavad jooksma või üldse sportima. Liigutama ilmselt peaks, aga oluline on leida see, mis meeldib. Õnnelik ja enesega rahul olev inimene on ka suhteliselt tervem. Vägisi sportimine ei vii kuhugi, kuna see jäetakse esimesel sobival ettekäändel pooleli.“

„Olen jooksmisega tegeledes paremas vormis, külmetushaigusi põen väga harva ja kergelt. Olen märganud, et ma ei oska hinnata distantsi niiöelda tavainimese pilgu läbi. Kui on vaja kusagile minna ja aega on, pakun ikka, et lähme jala. Selle peale vaadatakse mind umbes sellise pilguga: „Sina, hull, jälle oma jutuga.“

„Jooksmine pigem teravdab meeli, väga raske trenni lõpus või ultral hakkad märkama asju, milleks muidu pole aega: loomi, linde, valgusemängu. Kui olen jõudnud teatud piirini, siis tundub müstiliselt kaunis ka minu ees kulgevalt konarlikult jäärajalt peegelduv detsembripäike. Lühemad ringid kulgevad paaril kolmel väljakujunenud jooksuringil, aga pikal trennil otsin põnevust. Tõmban joogikoti selga, tossud jalga, hakkan jooksma ja siis käigu pealt mõtlen, et kuhu siis täna võiks minna. Tallinna ja selle lähimat ümbrust tunnen juba päris hästi.“

„Eelistan joosta metsaradadel, aga ka vaiksematel tänavatel ja teedel. Peaasi, et poleks liiga suurt liiklust ja palju inimesi. Liiklusmüra väsitab.“

„Kellele tundub jooksmine raske ja rutiinne, neile ilmselt ei sobi see spordiala. Inimesed on ju erinevad, jooksmine on individuaalala. Pikamaajooks eeldab, et selle harrastaja tunneb end hästi ka iseenda seltskonnas. Kes vajab rohkem suhtlemist ja teiste innustust, võiks proovida muid alasid, näiteks pallimänge. Enesedistsipliin on muidugi oluline, aga spordiga on nii, et kui korra vedama saad, siis läheb juba ludinal.“

„Jooksmisega tegeledes tunnetan oma organismi paremini. Kuidas mõjub töö, puhkus, uni, erinev toit ja jook. Aastatega olen saanud enam-vähem selgeks, mida ja kui palju maratonil süüa-juua ning mil määral see oleneb ilmast. Ultrate koha pealt olen ikka suhteliselt tume ehk õppida on veel palju.“

„Esimene jooksumaraton oli uus ja ehmatav kogemus, aga sellist tunnet, et enam ei taha, ei tekkinud. Hoopis teine asi oli esimene ultra, kus läbisin 89km. Sel hetkel ei pidanud ma võimalikuks, et kunagi veel pikemalt jooksen.“

„Pikematel jooksudel on esimesed 15-20km ebakindlad, siis on juba enam-vähem selge, milline jooks tuleb. Maratoni puhul on tempo algusest peale kiire ja 35.km alates on juba kannatamine. Selleks ajaks on lihased kanged, jõud otsas, aga lõpuni pole ka suurt jäänud. Viimased 2km lähevad juba puhtalt emotsiooni pealt. Ultras on natuke teine teema, põhiline on hoida head mugavat tempot. Arvan, et aeg sõltubki peamiselt sellest, milline on mugavustempo – see milles suudad kesta väga pikalt. Üle 12 h jooksude kohta ei tea, seda pole veel selgeks saanud.“


Mari selleaastase Vändra maratoni lõpusirgel

„Jooksude ajal mõtlen ikka seda, mida muul ajalgi. Inimene mõtleb ju kogu aeg. Ei mõtle kaugeltki ainult jooksust, õigupoolest läheb trenn või võistlus seda paremini, mida vähem selle peale mõelda. Plaan tuleb enne läbi töötada ja jooksu ajal võib tegelda juba järgmise päeva plaanidega. Kõige lollim asi üldse on mõelda pidevalt selle peale, kui palju kilomeetreid veel ees on. Siis tundub jooks poole raskem, kui ta tegelikult on.“

„Heal päeval on joostes tunne nagu polekski füüsilist keha, on ainult kulgemine. I believe I can fly!“

„Lõpetamise emotsioon õnnestunud jooksu puhul on kirjeldamatu. Pisarad tulevad silma, kui olen saavutanud selle, mida soovisin.“

„Maratonijärgselt on põhiline kanged lihased, mida kiirem jooks ja siledam rada, seda kangemad on reielihased.  Maastikujooksul, kus pinnas pehmem, aga rada tõusude-laskumistega, jäävad valusaks pigem sääremarjad. Ultrajärgselt ei ole lihas nii katki ja taastub mõne päevaga, kuid organismi üldine kurnatus annab veel kaua tunda. Teen kergemaid trenne. Kui on vaba aeg, ega ma paigal ikka ei istu, vaid teen midagi muud. Jooksen vähem ja ei pinguta nii intensiivselt.“

„Rahvaspordiüritustelt olen leidnud väga palju sõpru ja tuttavaid. Eelkõige ultrajooksjate ja maratonihullude seltskond meeldib. Seal pole metsikut konkurentsi või ärapanemist. Peamine on vastastikune toetus.“

Fotod: Mari Boikovilt, Meelis Koskarult ja Marathon100-lt.