Šotimaine Strathearni maraton pidi olema minu esimene maraton peale kaheaastaselt vigastuspausilt naasmist ent siis otsustasid Kalev Käosaar & co korraldada Haapsalu maratoni ning kõik plaanid lendasid uppi.  Ei tahtnud päris külmalt Šotimaale maratoni jooksma minna ning Haapsalu maraton andis hea võimaluse asja enne rahulikumalt proovida.  Kui sa pole kaks aastat maratoni jooksnud ja ei tea kuidas jalg 42 kilomeetrit vastu peab, siis oleks ju hea esmalt kodu lähistel seda distantsi proovida.

Strathearni kodulehel oli info – maratoni ajalimiidiks on kuus tundi, kuid kuna tegemist on mõnevõrra mägisema jooksuvõistlusega, siis peaks jooksjad suutma tavamaratoni läbida viiest tunnist kiiremini.  Läksingi Haapsallu eesmärgiga – testida, kas ma suudan maratoni viie tunni sisse joosta.  Aga tolle võistluse keeras p…e suviselt soe ilm (loomulikult soe ilm, mitte vähene treenitus . . .) ning korraldajad märkisid minu nime taha protokolli tulemuseks 5 tundi millegiga . . .  Kas ma ikka julgen minna rinda pistma Šoti mägismaaga, kui ma ei suuda isegi allamäge joostavat maratoni viiest tunnist kiremini joosta?  Kuid kuna lennupiletid Edinburghi olid ostetud, polnud enam tagasiteed – Šotimaal pole ju peale maratoni jooksmise midagi muud ka teha?

Kuid esmalt – miks üldse Strathearni maraton? Tegemist ju täiesti olematu suurusega (150 jooksjat) jooksuvõistlusega, mida korraldatakse alles kolmandat aastat? Marathon100 kalendris oli see võistlus aga täiesti olemas ja sealt ma selle siis ka leidsin. Hea asi see Marathon100 kalender . . .

Vigastusest paranedes käis korduvalt peast läbi mõte – jalg on küll enamvähem jooksukõlbulik aga kui kauaks?  Kas ma saan joosta 5, 10 või 20 maratoni enne kui vigastus otsustab naasta ja ma pean maratonid lühemate distantside vastu vahetama?  Äkki peaks koostama nimekirja kümnest maratonist, millel peaks esmajärjekorras ära käima?  Selles nimekirjas oli päris eesotsas ka üks mägisem maraton, küll ilma nimeta. 

Strathearni maraton joostakse aga Šotimaal, mis teadupärast ju Eestist natuke mägisem kant.  Ka kaardi pealt vaadates tundus Strathearn mõistliku koha peal paiknevat – umbes sentimeetri jagu Edinburghist eemal.  Ning Edinburghis on ju ka lennujaam.  Nagu Tallinnaski.  Kui kahes linnas on lennujaam, siis peaks punktist A punkti B jõudmine ju siuvipsti käima.



Hiljem asja lähemalt uurides hakkas vägisi tunduma, et RailBalticu planeerijad käisid enne Tallinnasse jõudmist ära Šotimaal – kui autoga sõites oleks Edinburghist Comriesse (Strathearni maratoni stardipaik) jõudnud tunni ja veerandiga, siis ühiskondlikku transporti kasutades, mis erinevalt Tallinnast ei ole Šotimaal tasuta, oli valida kahe ja poole tunnine või kolmetunnine versioon (saja kilomeetri läbimiseks) ning sõitmiseks pidi kombineerima rongi, bussi ja takso.

Ehk siis – lendasid esmalt kaks ja pool tundi Londonisse ja seejärel poolteist tundi Edinburghi adumaks, et oled alles poolel teel sihtkohta.  Edinburghist oli vaja veel sõita rongiga tund aega jõudmaks väikelinna, millel nimeks Bridge of Allan (oli jah selline nimi).  Seejärel ootasid paduvihmas pool tundi bussi, millega jõudsid omakorda tunnikese edasi, külakesse nimega Crieff.  Crieffi ainuke takso oli järgmiseks pooleteiseks tunniks broneeritud, mistõttu tellisid naaberküla, Comrie, ainukese takso endale vastu. 

Ja maratoni stardipaik ei olnud Comries, vaid kolme kilomeetri kaugusel paiknevas endises sõjavangide laagris Cultybraggan Camp.



Ratsionaalselt võttes ei tahaks kõiki neid sõitmisele kulutatud tunde kokku liita, sest tulemus on ju absurdselt suur.  Ja mille nimel kogu see loksumine? Selleks, et joosta üks maraton?



Jah, selleks et joosta üks maraton!

Sest et Strathearni maraton on üks selliseid jooksuvõistlusi, mis kohe kindlasti kasvatab sinu karmavõlga. Ühest küljest – tegemist on maratoniga, mis ei paku suurlinna maratoni luksuslikku teenindust.  Näiteks oli 42 kilomeetri peale ainult seitse joogipunkti ning mõni suurema söömaga mees võis neis teeninduspunktides üsnagi näljaseks jääda.  Ei pakutud seal ei spordijooki, ei rosinaid ega juppideks lõigatud banaane.  Ainuke keelekaste oli pooleliitristes pudelites vesi ning sinna kõrvale võisid peale hammustada väiksemaid või suuremaid kummikarusid. 

Polnud ka sajandiku täpsusega arvestust pidavat kiibiajavõttu ega jagatud isegi medaleid.  Medali asemel anti särk ning aega võeti käsitsi (kuid maratoni osavõtutasu oli ka vaid 26 naela).  Loomulikult polnud trassil ka ühtegi WCd.  Kuid ometigi oli tegemist väga mõnusa ja üdini sõbraliku korraldusega jooksuvõistlusega.  Nagu võrdleks perekeskset väikepagarit supermarketi pirukaletiga – ühes saad küll suure valiku eelküpsetatud kuid alati samasuguseid pirukaid, teises aga näed, et pagaritöökoja pidaja on iga piruka oma väikeste käte ja suure südamega valmis küpsetanud. 

Nii teeniduspunktides kui stardis-finišis oli väga palju abivalmis vabatahtlikke, kes ulatasid sulle kätte joogipudeli ja pakkusid karbiga kummikomme, s.t., mitte jooksja ei pidanud teeninduspunktis oma jooksutrajektoori muutma vaid just nimelt vabatahtlikud astusid jooksja lähenedes kaks sammu sinu poole.  Ühes teeninduspunktis mainisin, et mulle maitsevad väikeste kummikarude asemel suured – kohalik läks kohe autosse suuremaid karusid otsima . . .  Ka finišijärgne toitlustamine oli sama sõbralik – kes oli küpsetanud kooki, kes teinud võileibasid ning nälga ei jäänud keegi.

Kuid Strathearni maratoni vaieldamatuks magnetiks on loodus.  Maratoni rada kulgeb Šoti mägismaal, kus vaated on hingematvalt ilusad, võiks isegi öelda, et parem kui 3D.  Künkad on pikitud väikeste valgete lammastega, kellest suureks saades saab hea šašlõkk ja ilus kampsun.  Tõenäoliselt isegi mitu kampsunit.  Aeg-ajalt ilmub teeserva torupilli puhuv seelikus meesterahvas, keda korraldajad iga natukese aja tagant mõne kilomeetri võrra edasi sõidutavad.  Torupillihelid on mägedes kaugele kosta nii et sa küll ei pruugi näha kus mees pilli puhub, kuid mõne kilomeetri pärast viid pildi ja heli omavahel kokku.



Ent loodus on ka see, miks Strathearni maraton pole just kõige kergemate killast.  Esimesed kümme kilomeetrit kulgeb rada ainult ülesmäge.  Õnneks teeb rada enne päris tippu jõudmist mitmeid jonkse ehk sa näed enda ees vaid ca kilomeetri jagu tõusu, misjärel rada kaob nurga taha ning säilib lootus, et tolle nurga tagant algab allamäge minek.  Ent allamäge minek ei alga enne paarikümment kilomeetrit, vahepeal on lihtsalt natuke tasasem maa.



Kuna maraton toimus riigis, kus ei tunnistata meetermõõdustikku, siis oli ka enne võistlust raske mõista, kui palju või vähe mägine see jooks on.  Ei oska kuidagi suhestuda infoga, et esimese kuue-seitsme miili jooksul tõuseb rada 600 jalga.  Arusaadavas keeles – kaheksandaks kilomeetriks olid jooksnud 170m kõrgemale, sellele järgnes ca kümnekilomeetrine lauge ja mõnusalt laskuv osa ning seejärel järjekordne tõus – kahe kilomeetriga 70 meetrit.  Ehk siis – ei midagi kontimurdvat ning kahtlemata ei saa seda rada võrrelda päris mägiste maratonidega, kuid ometigi – korraldajatepoolsed soovitused ning Haapsalu maratoni kogemused sundisid mägesid ettevaatlikult võtma.  Esimese künka tippu ehk kaheksanda kilomeetri peale jõudsin ca 53 minutiga, mis tegi keskmiseks kilomeetri läbimise kiiruseks tiguaeglase 6.40.  Ent mägisema profiiliga maratoni võlu on just selles, et sa ei lähe sinna aega jooksma vaid loodust nautima (ja kummikarusid sööma).  Ja seda ma ka tegingi, vähemalt alguses.  Keskmine pulsski püsis esimese kümne kilomeetri jooksul ca 140-145 peal (tavaliselt jooksen maratoni ca 170-175 pulsiga). 



Mägesid sai vist isegi liiga aeglaselt võetud, sest tippu jõudes polnud jalgades väsimust ollagi.  Manitsesin ennast pidevalt – hoia tagasi, eelmise maratoni lõpetasid ju rohkem kui viie tunniga, ega sa, loll, ei saa mägisemat Šoti maratoni siis kiiremini joosta.  Kuigi ühel hetkel, ca poolel maal, kannatus katkes – no kaua ma siin passin, joosta tahaks!  Kui tunne on hea tuleb ju joosta.  Võtsin siis eesmärgiks 4.30.  Ühel hetkel hakkas tunduma, et äkki prooviks sel korral 4.20 ära joosta? 

Lõpuks tuli ajaks küll 4.20.03 ehk seda viimasel kümnel kilomeetril püstitatud eesmärki küll ära ei jooksnud, kuid so what! Üle kahe aasta oli esimest korda jooksmise tunne!

Maratoni esimese poole läbisin 2.16.00-ga, teise poole siis 2.04.03-ga ehk ca 12 minutit teisest poolest kiiremini.  Ei olnud küll esimene negative split, kuid väga magus siiski. Vigastuseelse maratonitulemuseni on küll veel üle 45 minuti minna, kuid Haapsalu maratoni tulemus sai ca 50 minutiga üle joostud. 

Kahjuks ma küll ei saa aru, kust selline tulemuse paranemine selle kolme nädalaga, mis Haapsalu ja Strathearni maratoni vahele jäi, tuli.  Nende kahe võistluse vahele jäi ju ainult mõnikümmend kilomeetrit jooksu, kerged taastavad trennid.  Enne Strathearni maratoni tegin ka kolmenädalase magneesiumi ja D-vitamiini kuuri ning vahetasin oma menüüs suhkru mee vastu, aga ausalt - see ei anna ju sellist efekti.  Või oli küsimus neis suurtes kummikarudes, mida ma igas teeninduspunktis ohtralt pugisin?

Tegelikult vahetasin ma Strathearni maratonil ka geeli-spordijoogi marki, s.t., olin seks korraks varustet HIGH5 nime kandvate saadustega.  Maitsesid igatahes hästi.



Kui kellegil on plaanis Šotimaale jooksma minna, siis üks asi, milleks peaks valmis olema, on kindlasti ilm.  Veel mõni päev enne maratoni lubas kohalik ilmateade võistluse toimumise ajaks äikesevihma.  Äikesevihmas jäi seekord küll jooksmata, kuid vihma sadas küll iga päev. Küll mitte kogu aeg.  Korrektne termin on tõenäoliselt „kohati hoovihma“.  Vihmahood kestsid küll aeg-ajalt tunde, kuid näiteks maratoni ajal tuli vaid paar mõneminutist sabinat.  Väidetavalt Šotimaa suvi ongi selline, kus iga natukese aja tagant sajab vihma.  Ei kujuta ette, milline Šotimaa sügis siis veel on . . .

Nii või teisiti – järgmine maraton seisab ees 12. juulil Võsul, kus toimub esimene Südasuve maraton.  Mäed on ilmselt väiksemad kui Šotimaal, kuid loodus vähemalt sama ilus.  Võsul näeme!