Viimasel viiel suvel oleme oma silmaringi avardanud Kesk-Euroopa alpimaratonidel, sellistel kus jooksu kõrgeim punkt on lumega kaetud ja ohtrad mägiojakesed aitavad vajadusel janu kustutada.

2019 suvi on teistsugune. Seekordne seiklusreis viis meid Bulgaariasse, täpsemalt Tryavna linna, mis asub Bulgaaria keskosas ning seal elab umbes 10 000 inimest. Maratoni kõrgeim punkt asub 1550 m üle mere pinna ehk siis lund sealt ilmselt ei leia.

Meie marsruut oli: lend Tallinn-Sofia; Transfeer-autojuhiga (16-kohalise bussiga) Sofia-Tryavna (ca 230 km = 3,5 h), kolm päeva „maratonikülas“; Transfeeriga Tryavna-Varna (ca 260 km = 3,5 h) ja kolm päev hiljem otselennuga Varna-Tallinn.

Päev enne maratoni käisime võistluskeskuses, võtsime välja oma stardimaterjalid. Stardipaketis oli lisaks rinnanumbrile veel jooksusärk, päikesekaitsekreem, erinevaid sooduskuponge ja reklaami ning kõige huvitavam asi oli kaelaketi otsas olev metallplaat osalega nime ja distantsiga (nagu sõduritel dog tag ehk identifitseerimisplaat). Lisaks kontrolliti kohapeal kohustuslikku varustust. 42 km olid selleks termotekk, oma joogitops ja liiter vett. 23 km materjalide saamiseks pidid tõestama, et suudad kaasa võtta pool liitrit vett.

Linnas infopunkti otsides sattusime pooljuhuslikult kohalikku turismikeskusesse, seal teed küsides sattusime aga jutusoonele ning selgus, et Tryavnal on Eestis sõpruslinn, milleks on Türi ja kohaliku turismikeskuse töötaja oli käinud lisaks Türile veel Tartus ja Võrus.

Tryavna linn on tuntud kui väga puhta õhukvaliteediga koht, mistõttu käivad bulgaarlased seal puhkamas, matkamas, sportimas ning astmaatikud pidavat seal oma haigusele ravi saama. Hinnatase on eestlase jaoks soodne, vanalinna parimas restoranis maksab pearoog ca 10-11 levi (ca 5 eurot) ja kohaliku õlle hind on restoranis 1-1,5 eurot. Kütuse hind on vähe tasakaalust väljas - tanklas maksb bensiin/diisel ca 1,1 eurot (Eestis hetkel ca 1,3 eurot). Taksosõidu kilomeeter maksab umbes 50 eurosenti.

Tryavna Ultra raames oli neli distantsi, 23 km, 42 km, 76 km ja 141 km. Tublid naised Mirjam, Kristi, Inga ja Liisa läksid 23 km rajale ning mehed Ago, Action, Ringo ja Äpu 42 km distantsile.

13.07. Jooksu päev. Maratoni start asus Tryavna külast umbes 10 km kaugusel, kuhu hommikul kell 6:30 viisid võistluskeskusest transfeerbussid. Stardipauk anti kell 8.

Me läksime kella 7 ajal hotellist taksoga starti, kuna ei viitsinud ülivara ärgata.

Registreerides ennast kunagi varem jooksule, sai põgusalt kaardi pealt tõusumeetritega tutvutud, kuid päris kohale ei jõudnud kui pikad ja järsud need tõusud ja laskumised tegelikult on. Mõte oli ikka, et need ei saa olla nii karmid kui varasematel alpimaratonidel.

Stardis oli umbes 150 jooksjat.

Vasakult Action (Margus), Äpu (Marko), mina ja Ago

Olime stardikoridori lõpus kui lähe anti. Rada oli kohe alguses kitsas, umbes ühe sõiduauto laiune. Esimestel meetritel oleks tahtnud kohe jooksma hakata, aga rahvamass oli aeglasema tempoga ees, mistõttu tuli hakata manööverdama. Tunne oli hea ja tahe suur. Paar kilomeetrit hiljem olin suutnud oma kraanid juba päris kinni joosta, edasi tuli võtta rahulikumalt. Esimene tõus kestis kokku 9 km (550 m pealt 1450 meetri peale) ja oli päris vastik.

Edasi langes rada vahelduvate tõusudega kuni esimese toitlustuspunktini (15 km).

Toidu- ja joogivalikut oli, sai nii pasteediga kui nutellaga saia, kartulikrõpse, kurki, tomatit, rosinaid, erinevaid juustusid, sidrunit, banaani, arbuusi, mingeid vorstikesi, coca-colat, vett, roosivett jne jne. Igale maitsele midagi

Kilomeetrid 15 kuni 29 olid enamasti allamäge mõne pisikese tõusukesega. Allamäge oli veel hullem joosta kui üles, sest nurk oli nii terav, et koguaeg oli pidur peal, mille tagajärjel reiepealsed ülihellaks muutusid.

Tegelikult võib profiili järgi rada isegi joostav olla, aga kui pinnas on olematu või kuidagi aimatav, siis on jube keeruline nii ülespoole kui allapoole liikuda, sest iga samm, mille astud, pead veenduma, kuhu jala paned, et ei kukuks ega vigastaks ennast.

Järgmine kosutuspunkt oli 29 km peal. Peale seda tõusis rada ca 4 km, siis jälle langes 2 km, siis sai korra veel süüa-juua. Viimane 7 kilomeetrit pakkus jätkuvalt olematut või ülikonarlikku rajakatet vaheldumisi tõusude ja langustega ja nii edasi kuni peaaegu finišini.

Viimane kilomeeter sai normaalselt asfaldil joosta.

Tegelikult oli rajal ka mõnekilomeetripikkuseid mõnusaid joostavaid lõike, aga kui eelnevalt oled kilomeetrite kaupa roninud või laskunud, siis normaalsel pinnasel normaalse rütmi saavutamiseks läks väheke aega ja kui päriselt juba joosta sai, siis muutus rada taas tõusvaks või langevaks.

Just need „vastikud“ tõusud ja langused ongi põhjus, miks me kodust nii kaugele reisime. Lõpuks valu kaob, kuid mälestused jäävad!

Tiim Voka õnnelikult finišis. Naised lõpetasid oma distantsi mõni tund enne meid ning meid oodates tuli neil mõte oma „sangarid“ vääriliselt vastu võtta - nii otsustati minna metsa üllatuspärgasid tegema. Peale finišeerimist saime pärjad kaela, nagu tõelised tšempionid Saime ennast kõik võitjatena tunda

Ilm oli jooksmiseks enam-vähem, suur osa jooksust toimus metsa ja võsa vahel, päikese käes oli sooja ca 25 C.

Enne starti arvasin, et raja võiks läbida 4h 30min. Optimist. Meie ajad olid:

Ago Saluveer              5:15:37

Marko Salumaa          5:34:20

Ringo Krilovs             5:48:28

Margus Randmäe       6:33:08

Võitja aeg                   3:35:29

Kristi muljed lühemalt distantsilt. Erinevalt meeste jooksust läbisid 23 km jooksjad esimesed 2 km linnas. Esimene raskem koht oli 5 km, mis tähendas tõusust käed põlvedel üles ronimist. Peale 11 km toitlustuspunkti (ainuke) tuli kõige rängem tõus, poolteist kilomeetrit. Edasi oli rada küll joostav, aga viimane tõus oli nii jalgades, et ei saanud kuidagi järjepidevale jooksule üle minna, ka väiksematel tõusudel tulid kõndimispausid sisse. Viimased kolm kilomeetrit oli allamäge joostav, tempo oli keskmisest kõrgem ja silme ees olev finiš ja enda emotsioon ületasid väsimuse ja valu. Lõpp, käed üles, emotsioon laes

Kahjuks oli Liisa terviserikke tõttu sunnitud rajalt maha tulema, aga õnneks midagi väga hullu ei olnud. Inga oli pikalt Liisaga koos, veendumaks et kõik on ikka ok ja Liisa saab ise edasi toimetada.

Pärast teistele tüdrukutele järele tormates pani Inga ühes kohas korralikult põlve maha, et päevi hiljemgi kaunistasid haavad tema põlve.

Naiste ajad:

Mirjam Lehismets      2:52:13

Kristi Krilovs              2:52:31

Inga Salumaa              3:08:37

Võitja aeg                   1:24:15

Parim naine                 1:45:10

Pärast jooksu saime talongide eest eripruulitud tryavnaultra õlle, banitsa (kohalik juustupirukas), keefirilaadse joogi ning teenitult sai ametliku jooksusärgi selga panna

Võistlusest võttis osa 28 erinevat riiki, ilmselt olime üks suurema osavõtjaskonnaga riik väljaspool Bulgaariat ja tema naabreid.

Õhtul toimus suur auhinnatseremoonia, kõikide distantside kolm paremat meest ja naist said autasustatud. Muusikat tegi kohalike mõistes populaarne rockbänd, kes oli Freddy Mercury ja Jon Bon Jovi ühes isikus – vägev kontsert oli.

Järgmisel päeval sõitsime suvituslinna Varnasse, kus andsime kehale ja vaimule puhkust, ligunesime Mustas meres ning avastasime kuldsete liivade piirkonda.

Kui kepsulihased on nii haiged nagu nad meil parasjasti olid, siis parim lahendus linna avastamiseks on laenutada jalgratas, sest vändates toimivad hoopis teised lihased. Rattalaenutus ei tundu Varnas eriti populaarne olevat. Õnneks leidsime ühe koha, kust saime kaheksa ratast laenutada. Laenutaja ise ei suutnud emotsioone tagasi hoida, et sellise „kullahunniku“ otsa sattus, ütles et kui vaja võime kasvõi südaööni ringi sõita ja siis kui lõpetame, lihtsalt helistame talle ja kui midagi peaks juhtuma, siis tuleb oma motikaga ja teeb kõik korda

Varna on ilus ja korras linn, sinnamaani kuni käid mööda turistidele rajatud radasid, väheke kõrvale kaldudes näed tegelikku Varnat, kus elavad ja toimetavad kohalikud elanikud – väheke räpasem ja lagunenum – nagu meil ca 30 aastat tagasi.

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et pole miskit uut siin ilmas, kui ikka treenitus pole rajale kohane, siis ongi raske. Igaljuhul lihased taastuvad ja mälestused jäävad. Korraldusliku poole pealt väga hästi tehtud üritus. Kindel soovitus taoliste ürituste otsijatele!

Oleme nüüd kuuel aastal eri paigus mägede ilu näinud ja valu tundnud:

05.07.2014      Gornergrat Zermatt Marathon (Šveits)

04.07.2015      Montafon Arlberg Marathon (Austria) https://marathon100.com/uudised/vaata/6km-asfalti-5km-matkateid-ja-31km-metsateid

29.06.2016      Marathon du Mont-Blanc (Prantsusmaa) https://marathon100.com/uudised/vaata/marathon-du-mont-blanc-26-juuni-2016-ning-enne-ja-parast

29.07.2017      Davos SwissAlpine Marathon (Šveits) https://www.marathon100.com/uudised/vaata/davos-swissalpine-marathon

07.07.2018      Marató Dels Cims/Andorra Ultra Trail (Andorra) https://marathon100.com/uudised/vaata/andorra-ultratrail-2018-maraton-pureneedes

Jooks on vaevu jalgadest välja läinud, aga juba liiguvad mõtted järgmise aasta suveseikluse poole. Väga sooviks natuke joostavamat rada kui viimastel aastatel..

#investeerimemälestustesse #tryavnaultra2019 #tiimvoka