Meie Voka tiimile on kombeks kord aastas ennast kuskil maalilises kohas jooksurajal proovile panna, üldiselt 42 km, aga on tulnud ka pikemaid jookse ette võtta.. ..nii juba alates aastast 2014. Möödunud aastal tekkis “tänu” üleilmsele epideemiale tõrge, aga see aasta saime uuesti ree peale 😊

Jooksime Brixenis – ülimalt ilus Itaalia väikelinn Lõuna-Tirooli mägede vahel. Rahvast elab linnas ca 22 000.

Aga tuleks täitsa algusesse. Seda reisi hakkasime planeerima 2019 aasta sügisel, kuid 2020 aasta alguses saabunud Covid lõi kõik plaanid segamini. Loomulikult olid meil olemas juba lennupiletid ja majutuse broneeringud, aga õnneks sai majutuse tühistada ja Lufthansalt lennupiletite raha tagasi küsida. Kõik maratonile registreerunud said oma osaluse lükata kas aasta või kaks edasi. Meie otsustasime osaleda esimesel võimalusel.

Kui me juba sellise reisi ette võtame, siis ei lähe me sinna ainult jooksu pärast. Me võtame aega nautida ka kohalikku kultuuri ja konkreetse koha eripärasid. Meie reis kestis 6 päeva, 1. – 6. juuli.

Maratonil osalemiseks oli vaja saada perearsti käest tõend, et olen piisavalt terve selle katsumuse jaoks.

Minek neljapäeval 1.07. Kohtusime hommikul kell 5:45 Tallinna lennujaamas. Lend väljus kell 7:05. Traditsiooniliselt oleme teinud teinud Lennart Meri kuju ees grupipildi. Viimastel aastatel oleme lasknud teha spetsiaalsed #tiimvoka t-särgid, et tunda ennast veelgi ühtsemana 😊

Meie reisiseltskond oli 10-liikmeline.

Vasakult: Margus, Mirjam, Priit (Lehka), Inga, Marko (Äpu), Liisa, Ago, Kristi ja mina. Pildilt jäi välja meie kõige väiksem reisiline, 3 kuune Andra.

Kui tavaliselt enne reisi väga palju erinevale dokumentatsioonile (v.a ID-kaart) mõtlema ei pea, siis seekord oli vaja lisaks omada vaktsiinipassi või tõendit covidi läbipõdemise kohta või negatiivset Covid-testi tulemust. Lisaks oli vaja eelnevalt täita Itaaliasse sisenemiseks dokument, mille vastu saadeti meilile QR-kood, millega sai riiki siseneda.

Tallinnast lendasime otselennuga Münchenisse, Müncheni lennujaamast sõitsime rongiga mõned peatused edasi, kus oli ümberistumine ning sealt juba ühe jutiga ca 3,5-tunni kaugusele Itaalia maalilisse väikelinna Brixenisse. Rongisõit on ülimalt mugav, saab ringi jalutada, osta suupisteid ja karastusjooke ning vaadata rongiaknast välja mööduvaid külasid ja piltilusaid vaateid.

Kell 3 peale lõunat olime Brixenis. Saime ennast kenasti hotelli (Hotel Krone) registreerida ja seejärel linna peal esimesed tiirud teha.

Reede 02.07. Vaba päev. Rentisime poistega rattad, et sõita mägedesse. Õnnestus saada e-bike´id – oli oluliselt lihtsam sõita ülesmäkke ja kindlasti säästsime homseks stardiks oma jalgu 😊

Ratta päevarent oli 65 eurot, aga kuna võtsime viis ratast korraga, siis saime 55-ga. Üleval ca 2500 m üle merepinna avanesid uskumatult ilusad vaated. Meie jaoks, kes me tuleme riigist kus kõrgeim tipp ulatub vaevalt üle 300 meetri, on tegemist nagu unenäoga. Neid mägesid võikski vaatama jääda!

Kui üleval mäe tipus käidud (ca 4-5 tunnine rännak), suundusime taas alla oma linnakesse ca 560 m peale. Samal ajal olid tüdrukud all oma shopingud lõpetanud ja sõitnud gondliga üles 2000 meetri peale Plose massiivile, kus on välirestoran ja suurepärased vaated Dolomiitidele.

Alla jõudes võtsime oma 42 km stardimaterjalid välja ja läksime restorani pastat sööma – seda need itaallased teha juba oskavad!

Stardipakett sisaldas erinevat kraami, seal oli geel, batoon, iso-joogipulber, jogurt, pasta, Lõuna-Tirooli traditsioonilised köömneküpsised, vahvlid, õun, joogitops ja näomask, mis pidi stardikoridoris ja jooksu lõpus finišialas näo ees olema.

Laupäev, 3.07 kell 07:30 on meie start 42 km jooksule. Rajaprofiil on ülesmäge, alustame Brixeni peaväljakult 560 m pealt ja 42 km pärast lõpetame üleval ca 2500 m peal (seal kuhu eile ratastega sõitsime). Jooksu hüüdlause on “Running to the limits”. Me siiski proovime enda piirid jätta kompamata, et elusa ja tervena päeva lõpuks ülevalt alla jõuda.

Raja esimesed ca 4 kilomeetrit kulgevad mööda Brixenit ja on täitsa tasane. Peale seda hakkab kerge tõus ja peagi muutub teekatte kruusaseks. Esimene joogipunkt ootab meid 7ndal kilomeetril. Siit edasi läheb juba natukene järsemaks ja sisse tulevad esimesed kõnnimeetrid. Meenuvad kõik möödunud aastate mägimaratonid, eriti need rasked osad, kus ülesrühkimiseks peab käed põlvedele asetama – aga õnneks see hetk ei ole veel kätte jõudnud!

Järgmine kosutuspunkt on juba 12-ndal kilomeetril, seal saab peale vee ja iso-joogi ka erinevaid suupisteid ja koolat.

Üle neljandiku on läbitud ja tunne on sees täitsa korralik. Mõned ampsud, peale erinevaid jooke ja astume edasi.

Rada on mõnusalt vaheldusrikas, suuri laskumisi pole – õnneks pole, sest need teeksid reiepealsetele palju pahandust.

Kui hommikul stardipauk käis, siis Lehka oli kohe silmist kadunud, alguses jooksime neljakesi koos Äpu, Marguse ja Agoga, aga peale esimest joogipunkti meie tempod vähesel määral erinesid ja me läksime Agoga eespool ja Äpu ja Margus tulid natuke tagapool meile järgi. Osavõtjaid maratonidistantsil oli ca 300, lisaks toimusid veel 29 km jooks ülesmäkke, 22 km jooks mäest alla (Mirjam ja Inga jooksid seda distantsi) ning 82 km paarisjooks (registreeruda sai ainult koos paarilisega, kellega koos pidi rada läbima).

Mida kõrgemale me oma jooksuga jõudsime, seda ilusamaks muutus ümbrus. Loomulikult andis megasuure osa ka ilmataat, kes selleks päevaks puistas meile päikest ja küttis õhu kuumaks (Brixenis ca +30 C, üleval 2500 m peal ca +15 C).

Kui esikoha peale jooksma ei lähe, siis tasub sellistele jooksudele kindlasti pisike fotokas või telefon kaasa võtta, et kogu seda värki jäädvustada. Üks asi on see enda mälusse talletada, aga pärast on piltide järgi abikaasale, lastele ja sõpradele hea näidata, milline oli maastik, mida rajal pakuti, kus hakkas raske jne jne.

Aga kui nüüd tulla kilomeetrite juurde tagasi, siis kuskil 12-16 km oli üsna järsk tõus, nii et kõndimist tuli ette, aga täheldasin, et kasvõi väga aeglane sörk oli minu jaoks lihtsam kui üritada kiiret kõnnisammu teha. Kuna olin koos Agoga, siis tema kõnnisamm on meeletult kiire, pidin iga natukese aja tagant kerge sörgi tegema, et tema kannul püsida.

Rajal oli üsna palju “tasuta kilomeetreid” – need on sellised kilomeetrid, kus saab normaalse tempoga joosta, sest iga selline kilomeeter viib sind finišikaarele oluliselt kiiremini lähemale kui need kilomeetrid, kus peab mäkke ronimiseks käed põlvedele asetama.

Mida rohkem ülespoole, seda kivisemaks pind muutus. Päris pikalt oli sellist kivist teed, kus jooksuraja keskel olid teravad kivinukid püsti. Peale 4 tundi rajal olnuna ei pruugi jalg enam väga kõrgele tõusta ja nii võibki komistades endale kergesti liiga teha. Igaüks meie seltskonnas sattus mõne komistuskivi otsa, kuid õnneks midagi hullemat ei juhtunud.

Kilomeetritel 16-32 oli rada ikka enamasti üles, vahele kerged laskumised, millegipärast tekkisid esimesed krambiilmingud tagareies. Proovisin mingi perioodi vältel sammu muuta, õnneks need ilmingud kadusid.

Järgmised “tasuta kilomeetrid” olid 32-39 – seda oli üsna palju ja mida samm edasi, seda suurem naeratus näole tuli, et päriselt on võimalik nii hilises raja osas veel mõnusa tempoga joosta.

Raja viimane teenindspunkt oli 39-ndal kilomeetril. Sealt edasi “lihtsad” 3 kilomeetrit finišisse. Tegelikult oli lihtsusest asi kaugel, sest nende viimase 3 kilomeetriga oli vaja tõusta ca 450 meetrit – see oli meeletu ja see oli koht, kus lõpuks käed tuli põlvedele asetada. Ma pole kindel, kas keegi üldse sellest üles jooksis või proovisid kõik teha võimalikult pika ja kiire kõnnisammu.

Õnneks oli meie stardinumbri küljes kujutatud rajaprofiil, me ikka teadsime, mis meid ees ootab. Selle viimase tõusu kartuses olin mina oma jõuvarusid vähesel määral säästnud, et mitte päris lukku minna. Kui vähegi veel kannatas, siis ma ikka proovisin joosta, aga seal lõpus polnud see lihtsalt võimalik.

Kahjuks oligi peagi 42 kilomeetrit täis ja jäänud viimased 200 meetrit. Need viimased 200 m olid joostavad, kerge tõus küll oli, aga võrreldes viimase 2 kilomeetriga, tundus et jooksed allamäge 😊

Päris ausalt ütlen, et ma nautisin iga sammu sellel rajal. Oli täpselt minu maitse järgi korraldus. Rajale ei pidanud oma joogikotti võtma, sest joogi- ja teeninduspunkte oli kokku 9, lisaks super ilm ja rajaprofiil. Kes käinud on, siis kogu see olu meenutab väga Zermatti maratoni, kuigi seal on esimene pool vähe laugem, aga lõpp see-eest järsem.

Lehka oli loomulikult enne meid juba lõpetanud ning ergutas meid mõnedsajad meetrid enne finišit, siis tulime mina ja Ago ja meie pundi lõpetasid Äpu ja Margus.

Peale finišikaare läbimist oli veel üks teenindusala, kus sai banaani, koolat, õuna, batooni jms. Kõrval oli veel telk, kus sai kuivad riided selga panna. Ahjaa, enne starti sai oma koti koos vahetusriietega finišisse saata. Algul räägitud stardi- ja finišikoridoris maskikandmisest keegi eriti kinni ei pidanud ja keegi seda konkreetselt ei sundinud ka.

Meie lõplikud tulemused:

Priit Lehismets                 5:13:11
Ringo Krilovs                    5:46:06
Ago Saluveer                    5:48:42
Marko Salumaa               6:34:49
Margus Randmäe           6:34:49

Kui nii võtta, siis olime täitsa tublid, vanuseklassis oli lõpetajaid 31 (oli ka katkestajaid), Lehka koht oli 7. Minul-Agol 16-17 ja Äpul-Margusel 26-27. Maratonidistantsile startis kokku 261 jooksjat, lõpetas 245. Ajalimiit oli 8 tundi.

Loomulikult ei saa ära unustada meie tublisid tüdrukuid, kes tulid 22 km mäest alla. Nende start oli ca 1200 m pealt, paar korda jooksu vältel tõusti ka 1400 m peale, kuid lõpp oli Brixeni peaväljakul 560 m peal. Mäest alla joosta on raske, seda kinnitasid ka tüdrukute reiepealsed järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Seda distantsi alustas 108 jooksjat, lõppu jõudis 105.

Tüdrukute ajad:

Mirjam Lehismets           3:14:06
Inga Salumaa                   3:22:23

Vanuseklassi kohad vastavalt 10 ja 12. Super tublid!

Kui jooks lõpetatud, keha kosutatud, õlu koos selles sisalduvate vitamiinidega joodud, võtsime suuna hotelli poole. Sinna saamiseks pidime esmalt jalutama mäest alla (2450 m -> 2000 m) Ploseni – see oli paar kilomeetrit üsna järsku langust. Päris huvitav lüke korraldajate poolt, et peale 42 km, pead veel sellise laskumise ette võtma. Tavaliselt peale maratoni ei taha sirgel maal ka kõndida.

Ploses ootasid meid Liisa ja Kristi koos pisikese Andraga. Natuke lobisesime, tegime veel ühe karastusjoogi ja läksime gondliga alla Brixenisse.

Kuna käimas on jalgpalli EM, siis ei jäänud meil ka need mängud nägemata. Maratoni eelõhtule sattus Belgia-Itaalia poolfinaal, kus võitjana välju loomulikult Itaalia.

Pühapäev 4.07. Keha annab tunda nagu eelmine päev oleks ennast liigutatud, kuid väga hullusti ei ole. Jalad on normis, ei ole nagu kargud all. Seevastu tüdrukutel annab allamäge jooks tugevasti tunda. Nende kõnnak reedab, et parem oleks kui neid taga ei kiirustaks. Õnneks me oleme seda ise eelnevatel aastatel kogenud ja mõistame neid 😊

Me lahkume Brixenist ja suundume Münchenisse. Rong väljub kell 11:05 ja ca 3,5 tunni pärast jõuab Münchenisse. Rongisõit on aja võit. Märkamatult mööduvad tunnid, sest rongiaknast paistab nii palju huvitavat, et ei saa arugi kui oleme juba ületanud nii Austria kui ka Saksamaa piiri.

Müncheni hotel (H+ Hotel) on pearongijaamast ca 400-500 meetri kaugusel. Sisseregistreerimisel küsitakse Covid-passi. Kui ei ole, saadetakse testi tegema. Me saame kenasti sisse. München ootab avastamist. Üks suur erinevus Saksamaa ja muu Euroopa maskinõude vahel on see, et kui meil Eestis maskinõuet enam ei ole ja Itaalias piisab ükskõik millisest lapist näo ees, siis Saksamaal on seevastu range kontroll, et kõikides siseruumides kasutataks FFP2 maski. Ilma selleta ei saa siseneda ühessegi restorani ega kauplusesse. Ka restorani väliterrassile sisenemiseks peab olema ees FFP2 mask, mis sest et lauda istudes maski kohe eemaldada võid. Kontroll on väga range. Ka Müncheni lennujaama Tax Free poodidesse tavalise näolapiga sisse ei lasta, ainult FFP2.

Esimesel õhtul jalutame niisama ringi, käisime Marienplatzil ja kui juba Münchenis oled, siis korra tasub sammud ka Hofbräuhausi seada. Hofbräuhaus on kolmekorrusseline baieri õllerestoran, mis alustas oma tööd juba 16-ndal sajandil. Õllekannud on seal enamasti liitrised ja tugevad õblukesed naisterahvad tassivad neid 4 tükki ühes ja 4 tükki teises käes.

Esmaspäev 5.07. Tegime poistega hommikujooksu – jalad jätkuvalt väga ok. Erilisi päevaplaane ei tee, välja arvatud kohtumine kell 12 Marienplatzi raekoja torni all, et vaadata tornis toimuvat kellamängu.

Tegemist on kahe erineva loo jutustusega, mõlemad käsitlevad sündmusi Müncheni linna ajaloost. Ülemine nn “karussell” jutustab loo hertsog Wilhelm V ja Renate von Lothringeni pulmadest ja alumine “karussell” jutustab loo sellest, kuidas pärast tõsist katkuepideemiat tulevad tünnimeistrid esimesena tänavatele, tantsivad ja rõõmustavad rahvast.

Pärastlõunal kerged shopingud ja jalutuskäik English Garden´is. Olen käinud Münchenis ka mõned korrad varem, aga Inglise Aed oli minu jaoks täiesti uus avastus. See on üks maailma suurimaid linnasiseseid parke (375 hektarit), isegi suurem kui Central Park New York´is. Pargis on neli õlleaeda ja mitmeid kohvikuid. Rahvast on seal ilusa ilmaga meeletult. Mängitakse erinevaid murumänge, pallimänge, lapsed jooksevad niisama ringi, ujutakse, peetakse pikniku jne jne.

Väga ilusa panoraamvaate saab Monopteroselt (väike templilaadne ehitis väikse künka otsas):

Lisaks on päris huvitav vaatepilt, et praktiliselt Müncheni kesklinnas saab vee peal surfata:

Et selles pargis mõnusalt aega veeta, tuleks varuda vähemalt pool päeva. Tunni või paariga näeb ja kogeb ainult mingit väikest osa.

Ja nii ta läks. Järgmisel hommikul kell 9:05 väljus Müncheni lennujaamast meie lend ja lõunaks olime juba Tallinnas.

Seekordne reis meeldis kõigile ja juba peale jooksu hakkasime mõtlema järgmise aasta sihtkohta. Valikuid on, peaks vaid maailm vastu.

Sarnastest jooksureisidest olen ka varem kirjutanud. Kui kellelgi tuleb mõte midagi sellist ette võtta, siis võib nendest linkidest kasu olla. Leiab infot jooksude kohta, samuti vabaajaveetmisvõimaluste kohta:

05.07.2014         Gornergrat Zermatt Marathon (Šveits)

04.07.2015         Montafon Arlberg Marathon (Austria) https://marathon100.com/uudised/vaata/6km-asfalti-5km-matkateid-ja-31km-metsateid

29.06.2016         Marathon du Mont-Blanc (Prantsusmaa) https://marathon100.com/uudised/vaata/marathon-du-mont-blanc-26-juuni-2016-ning-enne-ja-parast

29.07.2017         Davos SwissAlpine Marathon (Šveits) https://www.marathon100.com/uudised/vaata/davos-swissalpine-marathon

07.07.2018         Marató Dels Cims/Andorra Ultra Trail (Andorra) https://marathon100.com/uudised/vaata/andorra-ultratrail-2018-maraton-pureneedes

13.07.2019         Tryavna Ultra (Bulgaaria) https://marathon100.com/uudised/vaata/magimaraton-bulgaarias-tryavna-ultra-the-spirit-of-the-balkans

OLEME TERVED!

#tiimvoka #investeerimemälestustesse #runningtothelimit #brixendolomitenmarathon #ringoreisid 😊