LIMESTONE ULTRA TRAIL 2025 – THE MOUNTAINS ARE CALLING – MIRA DE AIRE, PORTUGAL

Oleme jõudnud oma esimese juubelini!

Võib vist juba öelda, et hakkab traditsiooniks muutuma, 10 aastat ja 10 erinevat riiki  - #tiimvoka mägedes trail-jooksul.

 Mitte, et Eestis külm oleks ja me väga Lõuna-Euroopasse sooja kätte põgeneda sooviks 🙂 (Mineku hetkel Eestis ca +25C ja Portugalis +35C).

Aga alustaks ikka algusest.

Reede, 25.07.2025. Seekord me kambaga Lennu taadi juures kokku ei saanud, vaid erinevate tegevuste kokkulangevusel saime kokku hoopis Helsingi Vantaa lennujaamas Muumi kaupluse ees.

Seal jätkus ühine lend Lissaboni. Lend kestis natuke üle 4 tunni, aga läks üsna kiiresti. Soovitan enne lendu Netflixist mõni film alla laadida😉

Lissaboni lennujaamast saime kätte oma 9-kohalise rendibussi.

Koheselt algast sõit Mira de Aire´sse. Teekond oli natuke üle 100 km / üle tunni aja. Kasutasime tasulisi kiirteid.

Kella 19 ajal jõudsime kohale, saime kätte oma hotelli/bungalo võtmed, tegime söögid-joogid ning võtsime oma päeva laua ümber kokku..

Laupäev, 26.07. Jooksupäev. Kuna meil majutuses hommikusööke polnud, käisime lähedalasuvas ilusa vaatega kohvikus söömas. Hommikusöök kestis julgelt poolteist tundi, sest kiiret polnud kuhugi ja lihtsalt nii mõnus oli olla. Võistluse peakorraldaja mr Helder Trilhos Costa võttis ka seal kehakinnitust ja siis rääkisime natuke juttu ka. Ta andis meile teada, et start on Porto de Mós´i lossi juurest ja bussid sinna sõidavad kell 15:30. Ma ei tea kuidas, aga see “pisiasi” oli meil endil kahe silma vahele jäänud. Me oleksime kell 16:30 Mira de Aire´s stardipauku oodanud 😀

Peale hommikusööki siirdusime stardimaterjale välja võtma, aga üllatuseks öeldi meile, et need saab alates kella 14-st, nad alles panevad kogu atribuutikat üles. Tundus selline manjana olukord 😊Aega on.

Aja parajaks tegemiseks suundusime basseini äärde, jahutasime kehasid, et mitte üle kuumeneda.

Enne starti sõitsime autoga lähedalasuvasse linna, kus sõime kõhud korralikult täis. Auto termomeeter näitas välistemperatuuriks +48C, sõidu käigus see alanes ja jäi pidama +42C peal. Ahjaa, hommikul ütles korraldaja, et täna on seal piirkonnas selle aasta kuumim päev – jackpot! Natuke hakkas paha, kui mõte jooksu peale läks.

Meie stardiaeg on kell 16:30 ja distantsiks 34 km (ca 1500 tõusumeetrit).

Kristi ja Mirjam olid algselt 20 km jooksul kirjas, aga kuna seal mingid asjad ei klappinud, siis regasid nad ennast ümber 8 km peale ja kuna Priidul oli hiljuti põlveoperatsioon, otsustas ta pikemast distantsist loobuda ning ühineda naistega. Nende stardiaeg on kell 18:35. Liisa oli taas ergutustiimis 😊.

Kell 15:30 istusime bussi peale ja sõitsime Porto de Mós´i lossi juurde. Seal ootasime paarkümmend minutit, enne kui stardipauk käis. Uuhhh, läheb jälle lahti.

Esimesed mõnedsajad meetrid jooksime asfaltil, edasi suundusime mägiteele. Korraldaja oli esimese kilomeetri peal, lõi meile patsu ja soovitas jooksu nautida ja palju vedelikku tarbida.

Temperatuur oli jätkuvalt kõrge, võibolla mitte enam 40 kraadi, aga 36 kindlasti.

Esimene tõus algaski praktiliselt 500 meetri täitumisel ja kestis kilomeetri jagu. Peale pisikest langust oli meie ees suurem mägi mida ronima hakkasime, kilomeetritel 2 – 4 tõusime ca 200 meetrit merepinnast kõrgemale, mis teeb keskmiseks tõusunurgaks 10%. Ja siis jälle 2 km mäest alla, suhteliselt sarnase langusnurgaga. 4ndal km sai täita oma joogivarusid, sinna oli pandud kuuma ilma tõttu lisa teeninduspunkt.

Palavus tappis korralikult.. tegelikult käis peast mõte läbi, et miks ise ei võiks naistega 8 km rajal chillida 😝

Maapind oli jalale suhteliselt okei, selliseid juurikaid ja teravaid kive, mis võiks jalale liiga teha, eriti ei olnud, aga allatulekul tuli igaljuhul olla tähelepanelik, tee oli kitsas ja natuke kõrvale astudes võis jalga lihtsasti väänata. Marko taga joostes nägin, kuidas ta jalg korra käis pahasti, aga ta reageeris kiiresti ja suuremat jama ei tekkinud.

Kilomeetrid 6 – 9 sisaldasid nii tasast maad, pisemaid järsemaid tõusunukke kui languseid.

8ndal km-l oli suurem teeninduspunkt, kus valikus arbuusi, banaani, apelsini, küpsiseid, soolapähkleid, kummikomme, vett, koolat, krõpsu jne.

9ndal kilomeetril algas kõige rängem tõus, pikkuseks küll vaid 1 km, aga tõusu see-eest 250 meetrit. Kohati oli tõusunurk üle 50%. Seda osa rajast ei jooksnud vist keegi, pigem võeti käed ronimiseks appi.

Kui raske tõus võetud oli, saime kilomeetri jagu mäe küljel matkata – rada oli väga kitsas.

Edasi läks alla ja üles ja siis jälle rohkem üles ja rohkem alla.

Vahepeal sai eeslile pai teha.. ja siis jälle edasi joosta.

Teeninduspunktid oli kilomeetritel 4, 8, 13, 16, 20, 26. Algsele neljale oli kuuma ilma tõttu 2 jahutuspunkti juurde lisatud.

Vahepeal kadus rada üldse ära ja jooksime mööda kivimürakaid, aga kuna me võidu peale ei läinud, siis võtsime rahulikumalt, et tervena finišisse jõuda.

Maksimaalne kõrgus merepinnast oli ca 550 meetrit, mitte just alpikõrgus, aga piisavalt kõrge, et nautida kauneid vaateid.

Viimane viiendik kujunes meie jaoks uueks kogemuseks trailijooksus. Päike loojus ja viimased 7 km tuli läbida pealambiga. Pealamp oli kohustuslik varustus, lisaks pidi rajal kaasas olema vile, termotekk, liiter vett ja mõni geel/batoon.

Kottpimedas jooksmisel oli suureks abiks kvaliteetne pealamp. Telefoni valgustusega poleks seal kaugele jõudnud. Või siis oleks väga kaua aega läinud.

Meie valgustused olid korralikud ja jõudsime suhteliselt sarnase ajaga kõik finišisse:

Ago 5:40:48

Margus 5:40:49

Ringo 5:44:19

Marko 5:46:59

Kuna ilm oli pool distantsist siiski kuum, siis oli meil kokkulepe, et keegi üksi ei jää. Ja kui raja peal jäigi, siis oodati joogipunktis kõik ära. Ago ja Margus tulidki lõpuni koos, mul ja Markol tekkis väike vahe sisse. Kuna ma ei oska mäest alla joosta, aga üles sain vähe kiiremini, siis tekitasin endale väikese puhvri juhuks kui Marko suure hooga mäest laskub, siis ta saab mind nagunii kätte ja saab koos lõpuni joosta, aga pimeduses on keeruline allamäge tempot hoida, nii meil see paar minutit vahele jäigi.

Tüdrukud ja Priit läbisid 8 km. Kristi sõnadega sellest distantsist:

Kui poisid jooksule läksid, suundusid tüdrukud veel basseini äärde päikest nautima. Eks see imelik oli, et õhtul pidi jooksma ja sellise kuumusega võib päris ära „küpseda“ enne jooksu, aga me olime oma elu ju päris lihtsaks teinud. Kevadel me regasime end küll 20 km jooksule mõttega, kui juba nii kaugele minna, siis võiks ju veidi pingutada.

Aga mõned päevad enne reisi hakkas kerge ärevus pihta, et miks me seda jälle endale teeme ja nii palju peame punnitama. Eriti hirmutas see ligi 40 kraadine ilm ja no ausalt öeldes polnud jooksuvorm ka kõige teravam. Kirjutasin siis Mirjamile, mis tema sellest mõttest arvab, kui registreeriks ennast ümber lühemale distantsile. Mirjam õnneks ütles, et oli ka juba mitu päeva mõelnud samu mõtteid, mis tähendas, et kirjutasingi kohe korraldajatele, et soovime ümber registreerida. Valikus olid 14 km ja 8 km. No me valisime 8km – kui juba… Korraldaja küll kirjutas mulle vastu, et kas te olete ikka kindlad, kuna see on jooks-matk. Me olime kindlad, et tahame seda reisi nautida ja 8km on meile piisav.

Tunnike basseini ääres läks ruttu ja oli aeg minna riideid vahetama ning stardi poole suunduda. Stardikoht oli küll meie hotelli juurest vaid 5 minutit ülesmäge minna. Priit otsustas samuti meie 8 km kõnniga liituda – tema põhjendus oli muidugi see, et ta poleks jõudnud seda poiste tögamist õhtul ära kuulata, kui ta ise pole midagi teinud. Eks nad oleks talle korralikult „puid alla pannud“.

Start oli õhtul kell 18.35 ja korraldaja esindaja tõesti alustaski kõnniga ja temast me mööda ei läinud ja otsustasime nautida seda, mida pakutakse. Kõndisime tempokalt linnast välja - allamäge, mõnda aega lookles rada mööda krõbisevat kruusarada, kahel pool talupidamised ja ära kuivanud krõbisev rohi. Rada lookles kahe mäe vahelises orus, kuhu suurvee ajal tekkis tegelikult järv, mis siis kuumuse saabudes jälle ära kuivas – kuigi isegi Strava kaart näitas nagu me oleksime osa distantsi vees jooksnud. 

Ja siis algas tõus, kus tuli ikkagi ronida, aga see polnud meie jaoks midagi kontimurdvat ja ei kestnud liiga kaua – võrdluses eelmiste aastate jooksudega. Tundsime sisimas isegi rõõmu, et saabki natuke pingutada ja see ei jää vaid lihtsaks matkaks.

Kui rada läks jälle horisontaalselt, siis hakkasid esimesed, k.a. korraldaja, kergelt sörkima, mis tegi jälle rõõmu ja me hea meelega sörkisime nendega koos. Rada läks mega ruttu ja mingi hetk jõudsime juba linna poole tagasi. Jäi veel tuttav tõus meie hotelli poole, mis autoga sõites tundus küll lühem ja meeldivam.

Rada keeras meie enda hotelli sisse ja siin tuli nüüd vau-hetk. Tuli välja, et meie hotelli juurest sai otse maa-alusesse koopasse – see mille pärast Mira de Aire oli tegelikult tuntud ja isegi Unesco maailmapärandi nimistus. Me polnud nende siinoldud 2 päeva jooksul veel ise sinna jõudnudki. Meie hotelli juurest läks väääga pikk treppide rodu maa alla, kus meid ootas sõna otses mõttes Portugali suurim koobas, mis oli osavalt valgustatud ja tundsime igal sammul looduse jõudu. Meie rada läks tõusvas joones ja treppidest üles joostes.

See koopatuur kestis meil ligi kilomeetri kuni jõudsime finišipaika. Ametlikult saab koobast külastada küll teistpidi liikudes ehk siis nö ülevalt allapoole ja meie hotelli juurest viib lift külastajad üles maa peale.

8 km kõndijad küll ametlikku finišikoridori ei läbinud ja medalit ei saanud, aga jäime enda sooritusega rahule ja saime edasi oma puhkust nautida ilma valutavate ja kangete jalgadeta😊

Poiste jooks kestis veel piisavalt kaua, et jõudsime käia hotellis pesus, riided vahetada ja neid siis finišis oodata.

Peale jooksu pakuti kõikidele lõpetajatele suppi, võileiba, apelsini, kooki, vorsti, pähkleid, küpsiseid, nutellat ja palju-palju muud.

Topsi kohaliku õlut sai ka.

Kui energiavarud oli taastatud, siis hakkas samas kohas disko, mis kestis poole ööni. Me küll poole ööni seal ei olnud, aga kõva tümakas kostis meie bungalo verandale, kus me oma afteka tegime.

Hommikul nautisime ilusa mägise vaatega hommikusööki ning peale seda otsustasime veel basseini mõnusid nautida, kuna ilm oli kuum ja teadsime, et ees ootab pikem autos istumine. Ringol jäid koopad kripeldama, ta tegi hommikusöögi ajal koos turistidega koopatuuri läbi. Tuur kestis ca 45 minutit.

Lõunast hakkasime liikuma Porto poole, aga enne seda oli planeeritud väike vahepeatus Nazare linnakeses, mis on maailmakuulus oma hiigellainete poolest - talveperioodil lausa 30m kõrgustega.

Meie nii suuri laineid ei näinud, kuid Ringo ainukese proovis ikka ujumist ka ja isegi need “väikesed” lained olid väga võimsad ja tahtsid endaga kaasa tõmmata.

Seal tegime lõunasöögi ja kui Portugalis olla, siis tasub ikka mereande võtta ning meie seda julgelt tegime ja saime terve reisi jooksul ikka väga häid maitseelamusi.

Edasi viis tee Portosse, kus olime kokku 4 päeva ja 3 ööd. Olime need ööd eelnevalt ühte vanalinna hotelli broneerinud, et enamus atraktsioone ja vaatamisväärsuseid oleks jalutuskäigu kaugusel. Saabumise õhtul tegime kohe väikse tiiru linna peal, aga kuna jooks oli jalgades ja keha väsinud, siis mõtlesime, et magame ennast hommikuks korralikult välja, et siis järgnevatel päevadel rohkem tuuritada.

Hotell oli korralik ja päris uus, 4-tärni butiikhotell. Ilus, puhas, mugav. Uni oli ka magus, kuni hommikul kell 8.00 oli tunne, et keegi tahab läbi seina puurides meile tuppa tulla. Täpselt sama tunne oli ka meie sõpradel. Mis selgus.. See, et meie naabrite, Priidu ja Mirjami tuba oli kõige välisseina poolne ja selle seina taga oli käimas ehitus - ilmselt sellesama hotelli laiendus vm, aga müra, mis sealt kostus oli meeletu. Meie lootus välja puhata purunes 😀

Hommikusöögilauas võtsime teema üles ja otsustasime, et proovime oma järelejäänud ööde eest raha tagasi saada. Õnneks on Liisa kogenud hotellinduse alal, ta suutis meile ööbimata ööde eest raha tagasi rääkida ja lisaks oldud öö eest veel 50%. Suurepärane!

Peale check-out´i valisime omale uue hotelli välja, sõitsime sinna ja võrdluses Bookingu hinnaga, saime otse küsides veel 15% hinnast alla.

Selline väike vahejuhtum.

Nagu ikka meie jooksureisidel peab olema “maasikas”, mida peale jooksu veel nautida ja Porto sobis selleks suurepäraselt.

Esimene täispäev nautisime 6 silla kruiisi Portot läbiva Douro jõe peal ja jalutasime ja avastasime linna jalutades.

Sõitsime kuulsa Porto vana trammiga - midagi, mille peab ära proovima! Õnneks see polnud tühi sõit, vaid ühtis meie hotelli suunaga.

Muidu kasutasime sõitudeks Bolti taksosid, mis olid sõbraliku hinnaga - lihtsalt peab arvestama, et autod on tavaliselt väiksemat sorti.

Õhtusöögi tegime Porto rannas - vaatega merele. Seal meie õhtu ei lõppenud, vaid avastasime veidi kohalikku ööelu - oli väga meeleolukas.

Järgmisel hommikul suundusime esimese asjana rattarendi poole ning võtsime endale elektrirattad. Kuna eelmainitud Douro jõgi jagab Porto kaheks, siis oligi plaan jõuda teisele poole randa. Seal me küll pikalt ei püsinud, kuna ilmaolud olid üpris tuulised. Spontaanselt otsustasime sõita ikka eelmisel õhtul külastatud randa.

Seal oli paras aeg teha hiline lõunasöök, et siis juba kell 18ks tagasi olla rattarendis. No ütleme nii, et see polnud mingi rahulik sõit tagasi, vaid korralik andmine, et õigeks ajaks kohal olla 🙂 Kokku saime sel päeval kokku lausa 37 kilomeetrit rattarõõmu!

Päevasel rattasõidul märkasime üht Itaalia festivali lava ja suurt plakatit ja otsustasime juba siis, et õhtul tuleme seda uudistama. Rahvast oli õhtul seal palju ning muusika meilegi tuttavate Itaalia meloodiatega. Lisaks Itaalia spagette ning erinevaid aastakäike Alfa Romeo-sid.

Meie sinna pikka toidusabasse end ei sättinud, vaid istusime sinna lähedale restorani ja nautisime sealseid hõrgutisi ja üldse oma viimast õhtut.

Järgmisel hommikul tegid Ringo ja Margus veel kerge hommikusörgi ja siis ootas meid juba lennujaam ning kojusõit.

Traditsiooni jätkata püüdes. Järgmine aasta uus riik, uus kultuur, uued maitsed, uued rajad.

 #tiimvoka #investeerimemälestustesse